Elu on vahepeal aktiivsemaks muutunud, me anname kolm korda paevas inglise keele tunde. Laager loppeb 16 augustil ja siis on plaanis kulastada Krasnadoni, kaia muuseumis ja kui voimalik siis monda kohaliku kaevandust.
Meil on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Kuid üks on selge lõpuks oleme jõudnud laagrisse. Enne äraminekut juhtus Luganskis ja korteris nii mõndagi. Kõigepealt saime teada, et laagrisse saamiseks tuleb meil teha endale kohalik tervisekontroll ja seda tõendav dokument. Selle eest nõuti meilt 130 grivnat. Meie aga võtsime algusest peale seisukoha, et me pole nõus seda summat välja käima, kuna tervisetõendi kohta polnud nad midagi varasemalt kuskil maininud.
Korteris samal ajal aga hakkas tualeti lüliti kuumenema ning kärsahaisu levitama, nii et me pidime kogu korteris elektri välja lülitama, et tulekahju ei tekiks. Palusime, et keegi selle ära parandaks (viga ilmselt lihtne: juhtmete ühenduse probleem? ), aga selle 3 päeva jooksul, kui meie seal viibisime ei suutnud keegi aiesecaritest sellega tegeleda isegi peale mitmekordset meeldetuletamist. Seega olime ilma elektrita, viletsas korteris, mingi kahtlase tervistõendi nõude ja täiesti ebapiisava infoga, mis edasi saab.
Peale meie mitmeid probleeme otsustasid aiesecarid korraldada pikniku kuskil Luganski pargis, et meie kaebustele lahendusi leida ja infot jagada. Piknikul tuli välja, et enamus korraldajatest on 16-18 aastased. Niisiis on arusaadav, millest selline täielik ebapädevus ning korraldamatus. Siis saime ka seda teada, et meil tuleb veel nädal aega Luganskis oodata oma tervisetõendeid ning alles siis saame laagrisse minna. Viimane tilk karikasse, veel nädal aega mitte midagi teha? Ütlesime neile, et me pole nõus enam raha maksma söögi eest (mis tegelikult pidi olema tasuta) ning tervistõendi eest ja kui nad kohe meile laagrit ei leia, siis läheme tagasi koju. Kurja häälega ähvardamine aitas, sest järsku leidsid nad eikuskilt kaks vaba kohta laagrisse ja juba järgmiseks päevaks. Ettevalmistamiseks oli meil aega küll vähe, aga olime õnnelikud, et ei pea vähemalt enam seal kitsas korteris koos putukate ja kärssava lülitiga olema. Järgmisel päeval hakkasimegi kell 12 Luganskist sõitma 200 km kaugusele laagrisse. Sõit kestis kaua ja me pidime 4 korda bussi vahetama.
Õhtu enne lahkumist pakkusime türklastele vana tallinnat, pealtnäha leebe jook tegi oma töö sest hommikul ei olnud neil just parim olemine ja mingi huvitav ollus oli WC potis (mäki hamburger vist türklase kõhust). Igatahes laagrisse jõudsime järgmise päeva õhtuks, keegi meid laagrisse aiesecaritest ei saatnud, nad pidid bussiga tagasi sõitma sest neid oodati koju juba. Meiepoolne imestus mähkmekandjatest aiesecarite üle, aga mis seal ikka.
Laagrisse jõudsime tänu ühele kohalikule kes meid juhendas. Higised, väsinud, mustad aga õnnelikud selle üle, et oleme lõpuks kohal. Laager- dream camp nagu seda kutsutakse, väärib oma nime. Siin on kõik, jõgi, ilus loodus, mugav pehme voodi ilma putukateta, elekter mis siiski eksisteerib pidevalt, head söökla toidud ja muhedad inimesed. Laagris ootasid meid ees juba mitu välismaalast, Indoneesiast, Ameerikast, Rumeeniast ja Hiinast. Enamus neist läksid küll juba järgmisel päeval ära ning nägime neid vaid põgusalt.Naabriteks said meile hiinlanna Philo ja rumeenlane Gabriel, kellega me igal pool koos käisime. Ja koha peal on meil emme Olga, kes aitab meil lastega suhelda ja kõiki muid muresid lahendada. Lapsed kellele me tunde hakkasime andma on kõige väiksemad siin laagris(6-10). Järgnevad päevad möödusid põhiliselt koos lastega, meie õppisime neid tundma ja nemad meid. Kindlasti peab seda mainima , et enamus lastest on orvud, seega on neile väga tähtis suhtlemine endast vanemate inimestega. Nüüd mitu päeva hiljem on lapsed meid omaks võtnud ja nendega on lihtsam suhelda. Tegelikult on nad supertoredad ja kallistavad sind igal võimalikul hetkel ning üritavad meile uusi venekeelseid sõnu õpetada.
Meie päevaplaan aga näeb välja nii:
Vahepeal oleme lihtsalt lastega koos ning sisustame enda aega vajalike tegevustega. Täna lahkusid Gabriel ja Philo laagrist, päris kurb on, sest nendest said siinoldud päevade jooksul päris head sõbrad meile, aga ehk näeme neid veel. Hetkel on plaanis veel siin olla 10 päeva ja siis kolida järgmisesse laagrisse. Tegelikult on nii, et see aiesecarite korralagedus ununes kohe, kui me siia laagrisse jõudsime ning on nüüd tagasivaadates isegi naljakas.
Reis Luganski kulges päris huvitavalt. Alustasime esmaspäeva hommikul kell 8 otsaga Tallinn-Riia, viimases oli päris mitu tundi vaba aega, mille veetsime bussijaamas istudes ja jaama lähedal turul käiies. Arvestades seda, et temperatuur väljas ja bussijaamas sees väga ei erinenud(stabiilselt 34 kraadi) sai märksõnaks kleepekas, sest nahk hakkas juba esimese tunni ajaga imelikult kleepima. Pakun, et kui mõni kärbes oleks nahale pihta läinud, poleks ta enam selle küljest lahti saanud(mõni köögitädi oleks seesuguse kärbepaberi üle uhke). Beebisalfad on parim sõber sellise ilmaga reisides. Igatahes peale mitut tundi bussijaamas ootamist saime seljad vaevu toolide küljest lahti ning reis Kaunase poole võis alata. Õnneks töötas konditsioneer ka selles bussis, niiet bussis saigi pelgupaik kõige selle lämbe eest, mis meid väljas ootas.
Kella 12-paiku öösel Kaunasesse jõudes näitas ootas meid väljas 29 plusskraadi, päevane läitsak oli oma jälje jätnud. Ootasime juba hea meelega Kaunas-Varssavi otsa, sest Eurolinesi bussid olid senimaani olnud üle ootuste mugavad. Aga, lood olid natuke teised. Buss oli ääreni täis, ebamugavate istmete ning puuduliku konditsioneeriga. Hoidsin terve päeva oma und tagasi, et saaks öösel korralikult magada, kuid tegin natuke vale valiku. Magama saime umbes kella poole kahe paiku, Mikk läks istmete vahekäiku magama ja mina üritasin kuidagi nende kahe sitme peal und saada. Uni aga oli lünklik ja üürike, sest peale bussi ebamugavuste olid ka Poola teed käänulised ja ebatasased. Poole kuuest oli uni läinud ja kell kaheks olime Varssavisse jõudnud. Muidugi õnnestus meil Varssavis õigest kohast mööda sõita, sest polnud kindlad, kas see on see koht kuhu peame minema või mitte, nii et pidime järgmises juba võtma takso, et jõuda samasse kohta tagasi, kus Eurolines tegelikult juba peatus. Rongipiletid , mis me Varssavist ostsime olid oodatust palju kallimad, aga polnud muud valikut kui hinnaga leppida.Varssavi kesklinnas oli päris mitu huvitavat hoonet, kuid äärelinn oli sarnaselt ülejäänud Poolale kuidagi kaootiline. Reklaamid ja majad olid läbisegi, üksteise peal, kohal all, kulunud(mõnes kohas olid reklaamid nii kulunud, et järel olid vaid värvilaigud ). Kesklinnas varusime poest mõned vajalikud söögiasjad ja ekslesime natuke jalakäiiate tunnelis , mis sarnanes labürindile ja oli mitut sorti poode täis. Ja siis sai lõpuks normaalsesse tualetti, ei pea vist mainimagi kui mõnus on peale pikka ebamugavat reisi ning kuuma ilma ennast veidi pesta ja riideid vahetada. Lõpuks peale mõningat segadustleidsime ka õige perrooni üles ning peagi olime juba rongil ja alustasime oma 18 tunnist reisi Kiievi poole. Kupee oli mugav, naride ning madratsite ja patjadega ning kliimaseadmega ehk siis tõeline luksus peale Poola-loksu. Kupee oli neljakohaline ning meie naabrteks olid 40-aastased poola mees ja ukraina naine. Viimane rääkis meiega rõõmuga ning aitas meil ka oma nigelat vene keele oskust parandada. Poola-Urkaina piiril toimus muidugi midagi eriskummalist, mida teiste piiride ületamisel ei kohta. Kui ületasime piiri, läks umbes 1,5 tundi selleks, et seadistada rongi rattad ümber. Nimelt Poola ja ülejäänud Euroopa raudteed vastavad kindlale standardile ning on võrreldes Ukrainas asuvate raudteerööbastega kitsamad. Protseduur on lihtne, rong tõstetakse statsionaarsete tõstukitega üles ning rongirataste vahekaugust muudetakse vastavalt vajadusele. Oli logisemist, kriginat ning üllatunud kaassõitjaid. Hommikul tõusime kell 9.00, sõime oma maitsvada Poola saiad ära ning 9.45 astusime Kiievis rongist välja. Nüüd tuli leida veel perroon, mille pealt Luganski rongile astuda, tundus lihtne aga… Kiievi rongijaamas oli rändamist palju, esimene infopunkt saatis meid järgmisesse kohta ja lõpuks sealt edasi leidsime õige kassa. Muidugi mõista keegi inglise keelt ei osanud, nii et vene keele praktika missugune. Siis saime teada, et rongipiletite eest, mille olime ostnud, on veel vaja maksta 230 grvinat(teadmiseks 1 grivna =1,5 krooni). Kas see oli meiepoolne arusaamatus või oligi nii ette nähtud, ei tea. Igatahes, nüüd olime Luganski rongil higised, mustad ja uimased aga rõõmsad, sest järgmisel päeval pidime lõpuks kohale jõudma. Ja seda peab ka mainima, et higi tilkus nagu saunas, oleks vaid viht veel.
Lõpuks Lugansk, jeejee, ja puhas on olla. Igatahes jõudsime hommikul kell 9.30 Luganski ja meile oli vastu tulnud Saša, kes viis meid väikese marsruutbussi peale ja aiesecerite korterisse. Korter asub neljakordses maja neljandal korrusel, mis näeb välja nagu tüüpiline vana paneelelamu Koplis. Saša väitis, et väitis et veedame siin umbes 1 päeva ja siis viiakse meid laagrisse. Korter on kolmetoaline ja ees ootas meid veel 7 praktikanti(Türgist, Serbiast, poolast jne). Kõik tundusid esmapilgul väga sõbralikud ja muhedad. Üks egiptlasest noormees on olnud siin alates emsaspäevast ja tema siinoldud aja jooksul on korterist läbi käinud hulk inimesi. Täna saavad tema ja veel 2 inimest laagrisse minna.
Pesemisvõimalused pole küll kõige etemad, nimelt dušši asemel on siin vann kraaniga, sest pärast kolme päeva resimist on puhtus parim tunne üldse. Putukaid paistab siin palju olevat, igal pool on näha mardikate laipu. Hetkel on lood siin sellised eks paistab mida homne päev toob.
